Kelle ülesanne on tagada, et noortel tekiks töömaailmast adekvaatne pilt? Eesti Kaubandus-Tööstuskoja peadirektor Mait Palts kirjutab tänases Postimehes, kuidas võiksid koolid ettevõtjatega koostööd teha.
Me räägime palju sellest, et noorte haridusvalikud on juhuslikud. Tagajärjeks on olukord, kus pärast kooli lõpetamist ja tihti ka eriala omandamisel selgub, et paljudel ei ole õpituga päriselus midagi peale hakata. Süüdistada siin pelgalt koole, et nemad õpetasid valesid erialasid või on õppekavad halvad, ei ole päris õige. Igal asjal on oma põhjus. Kes aga peaksid hoolitsema selle eest, et noored teaksid, mida ootab ja pakub talle tänapäevane töö? On see kool, lapsevanem, riigi tugistruktuurid või hoopis ettevõtjad? Lihtne oleks öelda, et kõik. Ent kui öelda, et see on kõigi ülesanne, siis ei ole see lõpuks kellegi asi.
Laias laastus määravad noore karjäärivalikuid kodu, kool ja teda ümbritsev keskkond. Viimase all tuleb eelkõige näha teda ümbritsevat (sotsiaal)meediat ja suhtlusvõrgustikke. Kuigi tänapäeva noored on tunduvalt iseteadlikumad ja suudavad otsida ja orienteeruda infomaailmas edukalt, tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et bittide ja baitide kaupa saabuv info nutiseadme ekraanil ei jääkski ainsaks, vaid täiendaks noorte arusaama reaalsest maailmast ja aitaks tal selles toime tulla. Ühel hetkel peab ta seda suutma, ja ilma vanemate või õpetajate järelevalveta.
Karjääriõpe ettevõtetes
Niisiis, mida saaks teha kool veelgi paremini, et peale õppekava läbimise ja õpiharjumuse tekke ning mitmesuguste tarkuste omandamise oleks noorel teadmised ka sellest, mida ootab temalt töömaailm ning mida peab ta tegema, et hiljem selles maailmas edukas olla. Seda kõike siis lisaks väga kvaliteetsele haridusele. Karjääriõpe on siin oluline märksõna. Kuid see ei tohiks jääda paberile, vaid õpilastele tuleb näidata, kuidas asjad tegelikult väljaspool klassiruumi käivad. Mida rohkem näeb noor, kuidas erinevaid töid ja ameteid päriselus tehakse ja peetakse, seda adekvaatsem on tema maailmapilt. Kui ta näeb, kuidas keevitatakse alumiiniumit, oskab ta ka keemia- ja füüsikatunnis luua seoseid õpitavaga. Siis ei ole ka termiliste ja keemiliste reaktsioonide õppimine enam ehk nii keeruline, kui tead, mida see tegelikult tähendab.
Olen veendunud, et koolijuhil, õppealajuhatajal ja õpetajatel on kindlasti suhted oma kandi ettevõtjatega või vähemalt peaksid olema. Ei ole palju tahta, et koolijuht teaks, mis ettevõtted tema läheduses tegutsevad – vähemalt suuremad. Ei tohiks käia üle jõu leppida nendega kooliaasta alguses või ka jooksvalt, kuid siiski piisava ajavaruga kokku, et klass läheb neile külla või tuleb ettevõtja kooli. See peab toimuma ja saabki toimuda vaid kohalikul tasandil, mitte ministeeriumi või mõne muu riikliku institutsiooni korraldatuna. Viimased peaksid aitama siis, kui näiteks Kilingi-Nõmmelt soovitakse viia klass lapsi Pärnusse või Tartusse, sest kohapealsed võimalused on juba ammendunud. Kohalike ettevõtjatega suhtlemine ja nende põimimine oskuslikult õpiprotsessi võiks olla koolitöö loomulik osa. Kooli ülesanne on tagada, et lisaks matemaatika-, võõrkeele- või füüsikateadmistele omandaks õpilane teadmised, oskused ja hoiakud, mis aitavad tal töömaailmas hakkama saada, ning tihe koostöö oma piirkonna ettevõtjatega on selleks parim viis.
Kool saab lisaks karjääriteadmistele kaasa aidata ka sellele, et meilgi tekiks tava saata õpilased ühel-kahel päeval aastas oma vanemate töö juurde, kus nad näevad, millega vanemad tegelevad, mis tööd nad teevad, ning räägivad sellest pärast ka teistele. Need, kes sellist võimalust kasutada ei saa, võiksid samal ajal osaleda aga koolitöös, kus ettevõtja räägib oma tegemistest või käiakse koos ettevõttes ekskursioonil.
Samavõrd oluline kui töö vaatlemin, on aga ka reaalse töökogemuse omandamine. Ühel hetkel tahab noor ka juba ise käega katsuda ja proovida. Seda peab samuti võimaldama ning miks ei võiks seegi olla osa õppekavast. Küllap leiavad paljud selle tööharjutusevõimaluse vaheajal ka iseseisvalt või vanemate abiga, kuid neid, kes hätta jäävad, võiks aidata nii kool kui ka Rajaleidja keskused.
Mida saab teha tööandja, et noorte ettekujutus töömaailmast oleks parem kui praegu? Peamiselt saab see hõlmata tegevusi, mis koondatavad kahe nimetaja alla: eeskuju näitamine ning tööpraktika võimaldamine. Tuleb muidugi silmas pidada, et ettevõtja on ja jääb eelkõige ettevõtjaks, ta ei saa võtta koolitaja või riigisüsteemide rolle. Tean, et on palju ettevõtjaid, kes on hea meelega valmis vastu võtma õppekäike, olema juhendaja, mentor ning pakkuma head praktikohta noortele. Paljud ettevõtjad on aastaid endale päevaks töövarju võtnud. Need kogemused on mõlemat poolt rikastanud. Seda teevad igal aastal sajad, kui mitte tuhanded ettevõtjad niikuinii. Usun, et veidi parema korralduse ja enam läbimõeldud lähenemise korral teeksid nad seda veelgi rohkem ja süsteemsemalt. Näiteks on programmi «Tagasi kooli» kaudu 2015. aasta jooksul antud 482 külalistundi 14 079 õpilasele ning kaubanduskoja juurde koondunud noorte ettevõtlikkust toetavate ettevõtjate ja organisatsioonide võrgustikust on ligemale sadakond organisatsiooni järjepidevalt seotud nende tundide andmise või ekskursioonide vastuvõtmisega. See kõik on kokku väga suur panus sellesse, et noorte arusaamine töömaailmast oleks asjalik.
Kuid nagu öeldud, saaks kooli ja ettevõtja koostööd veelgi paremaks lihvida. Ettevõtjad on selleks küll sageli ise initsiatiivi üles näidanud, kuid eestvedaja võiks siin olla pigem kool, kes oskab seda võimalust kõige paremini õppetööga seostada ja ka ettevõtjaga ühiseid eesmärke läbi arutada. Igal ettevõtjal soovitan alati koolilt küsida, millist eesmärki tema ettevõtte külastus või külalistund peaks kandma ning mida temalt täpselt oodatakse. Näiteks võib eesmärgiks olla mitmesuguste üldharidusainete õppimine praktilises keskkonnas (füüsika- ja energeetikasektor). Samuti võib õppekäigu eesmärk olla tutvuda kodukoha töötamisvõimalustega või konkreetsete ametite töötingimustega. Et üks seesugune õppekäik kõige paremini ette valmistada, oleme koostanud ka spetsiaalse juhendmaterjali «Tunne tööd!».
Esimene töökogemus alus järgmistele
Pean väga tähtsaks seda, et ettevõtja, pakkudes noortele jõukohast ja sobivat tööd õppetöövälisel ajal, teeks seda ausalt ja seadusekuulekalt, sest esimene töökogemus jääb noorele pikalt meelde. Sellest sõltub, kas tulevikus küsib ta töötasu ümbrikus või tahab teenida palka ausalt. Et selline harjumus tekiks, on kahtlematult oluline roll tööandjatel.
Palju on maailmas korraldatud ka juba alguses põgusalt mainitud nn töövarjupäevi, kus nii töötajad kui tööandjad võtavad endaga tööle kaasa enda lapsed, võimalusel ka teised soovijad ning miks mitte ka õpetajad ning võimaldavad oma tööd päeva või kahe jooksul kõrvalt vaadelda. See on hea võimalus näidata, millega tegelete, innustada noori ja tekitada neis huvi.
Milline roll on riigil ja tugistruktuuridel?
Riik saab luua õigusliku keskkonna – tagades, et nõuded, mis kehtivad näiteks alaealiste lühiajalisele töölevõtmisele, ei oleks karmimad kui vaja. Praegu on mõned reeglid tööaja ja lubatud tööde kohta meil rangemad kui nn vanas Euroopas. Näiteks ei luba seadus 16-aastasel noorel töölepingu alusel muruniidukiga tööd teha. Selliseid näiteid on veel. Samuti saaks lihtsustada ettevõtja kohustusi noorte töötamisest teavitamisest, et me liigse bürokraatiaga ettevõtja motivatsiooni ja valmisolekut noorele esimest töökogemust pakkuda juba eos ei pärsiks. Ka strateegilisel tasemel arusaama süvendamine, et tööpraktika ning ettevõtlusest ja töömaailmast adekvaatse pildi loomine on samuti haridusmaailma ülesanne, on ministeeriumite roll. See on paljuski küll mõtteviisi küsimus, kuid tihti peitub võti ka kirjapandud strateegiates, õppekavades, juhendites.
Kui vaadata aga laiemalt tugistruktuure, mille hulka kuuluvad maakondlikud arenduskeskused, Rajaleidja keskused, ka töötukassa, siis nende ülesanne saab olla eelkõige vahendada teadmisi ning vajadusel kooli, ettevõtjat ja miks mitte ka lapsevanemat toetada. Kui peaks tekkima olukord, kus väike maakool soovib viia põhikooli peatselt lõpetavad koolipoisid või -tüdrukud külaskäigule mõnda maailmatasemel tehnoloogiaettevõttesse, siis võiks just Rajaleidja või arenduskeskuste ülesanne olla need kaks poolt kokku viia. Või kui kool otsib keemiatundi külaliseks mõnda valdkonna tuntud ja ettevõtlikku spetsialisti – ka siis võiks tugi tulla just sealt. Kui noor soovib leida sobivat tööd koolivaheajaks, siis võiks samuti appi tulla nii arenduskeskused kui ka Rajaleidja keskused. Miks mitte ka kool. Kuid tuleb leppida kokku selged ülesanded ja rollid, et ei oleks dubleerimist ega ressursi raiskamist. Selle asemel võiks olla palju rohkem sünergiat ja noorte parema tuleviku nimel proaktiivset suhtumist.
Kokkuvõttes, noorte tööturule sisenemisel on kandev roll meil kõigil, kuid kool koos tugistruktuuridega võiks olla esimene sild noorele töökogemuse andmisel.
Ettevõtlike ja teotahteliste noorte kasvatamine on kõigi meie ülesanne. Tehkem seda siis läbimõeldumalt ja nii, et sellest rohkem tolku oleks.
Postimees, 18. jaanuar 2016
