Taas oleme saanud sõnumeid, et Eestil läheb statistiliselt igati hästi –  näiteks Maailmapanga, Gallupi ja George Washingtoni Ülikooli poolt läbi viidud elanike rahatarkuse uuringu tulemustes oleme kõrgel 18ndal kohal. 2014. aasta Globaalne Ettevõtlusmonitor näitab, et Eesti elanike ettevõtlusaktiivsus on 9,4%, mis on innovatsioonipõhise majandusega riikide keskmisest peaaegu kümnendiku võrra kõrgem. Kuid kas meil siis ikkagi on ettevõtluse ja finantstarkusega kõik nii hästi, nagu uuringud näitavad?

Alustame finantskirjaoskusest ehk siis rahatarkusest, selgitades esmalt mõiste sisu. Finantskirjaoskus on teadmised ja arusaamine finantsteenustest, oskused, motivatsioon ja enesekindlus selliste teadmiste rakendamisel ja arusaamine nendest, et langetada mõistlikke otsuseid finantsvaldkonnas ning et seeläbi parandada enda ja ühiskonna majanduslikku heaolu ning olla kaasatud majanduselus. Teisisõnu, see mõiste sisaldab inimeste teadmisi ja hoiakuid, aga ka ümbritsevat keskkonda ja käitumist.

Siin peitubki esimene põhjus, mis meie head testitulemused ehk teoreetiline rahatarkus alati tegelikus elus ei ilmne. Meie inimestel on küll korralikud teadmised, kuid teadmiste rakendamise oskusest jääb vajaka. Praktikas ja reaalsuses ei oska me õpitut kasutada.

Teine suurem põhjus peitub kindlasti keskkonnas – kuidas ja milliseid finantsteenuseid pakutakse, ning kui vastutustundlikud need on. Selleks on õpetlik tutvuda Grameen Bank’i juhtumiga – pank hakkas pakkuma finantsteenust – mikrolaene, eesmärgiga lahendada sotsiaalset probleemi, milleks oli vaesus. Bangladeshis tegutsenud Grameen Bank pakkus 1976. aastal (riik oli äsja iseseisvunud ning puruvaene) vaestele võimalust laenata väikest rahasummat, mille abil soetada endale mõni põllutööriist või õmblusmasin, et hakata oma leibkonnaga midagi tootma ning oma majandusliku seisu ja heaolu parandada. Sama mikrolaenude teenus teenib aga tänapäeval enamasti omanike huve ja mitte laenuvõtjate või ühiskonna omi ja vastutustundlikkust annaks veel kõvasti arendada. Ehk siis keskkond ja ärimudelid mõjutavad otseselt ka meie vastutustundlikku käitumist finantsteenuseid pakkudes ja tarbides.

Muidugi võib väita, et Eesti ühiskond mõistab, et kõik ettevõtlusvaldkonna statistika toredad numbrid ei pruugi automaatselt reaalsuses väljenduda, vaid on pigem potentsiaalsus, mis võib asjaolude kokkulangemisel ja tarmukal pealehakkamisel tõeks saada. Teisisõnu, kui oleme lõpetanud ülikooli heade hinnetega, ei tähenda see veel automaatselt, et saame kõrgepalgalisele tööle. Mis omakorda aga ei tähenda sugugi, et me peaksime halvustama häid õpitulemusi ning järeldama, et need ei näita midagi või et kogutud teadmised on täiesti kasutud.

Kahjuks, nagu ka paljude teiste probleemide lahendamisega, ei kaasne nurinaga tegusid, et parandada teooria rakendust praktikasse. Eksisteerivad mõned initsiatiivgrupid, nt Tarbijakaitseamet, Sampo Pank, LHV, Tallinna Ülikool, Tiigrihüppe SA, MTÜ Eesti Majandusarvestuse Õpetajate Kogu jt, kuid nende tegevus ei ole suutnud tekitada piisavat kriitilist massi, tekitamaks kiiret muutust. Eestis viiakse läbi ka palju erinevaid uuringuid, kuid suur osa neist jäävad vaid numbrite tasandile. Samuti soovitakse vältida vastutust, et viia ellu kaustades peituvaid strateegiaid. Suurte ühiskondlike muudatuste tekitamine eeldab aga erinevate sektorite ja organisatsioonide üksteisest lugupidavat koostööd ja partnerlust, mis tuleb vaid suure ühise teadvustatud pingutuse abil või häda sunnil. Seda viimast tuleks vältida.

* Artikkel ilmus Äripäevas 12. jaanuaril 2016.aastal, autor on Mervi Raudsaar