Ütlus „noorus on hukas“ on meile kõigile tuttav. See tõdemus pärineb juba Aristotelese aegadest ja läbi erinevate põlvkondade on seda ikka ja jälle kuulda. Miks igal põhikooli lõpetajal võiks olla ka praktiline töökogemus, kuidas mõista noori, mis motiveerib neid töö otsimisel, mida arvestada alaealiste palkamisel – neil teemadel arutleti  Unistused Ellu! ja Innove ühisseminaril „Noore esimene töökogemus − kelle mure või rõõm?“

Räägiti erinevatest põhjustest, miks reaalne töökogemus noorele kasulik on ja millega noored ise töötamise soovi põhjendavad. Peamiselt on selleks rahalised ja materiaalsed vajadused, kogemuste hankimine, vähemoluline on enda proovilepanek. Kuid on ka neid noori, kes käivad tööl, et oma perekonna toimetulekut toetada.

Esimene reaalne töökogemus võiks noortel olla põhikooli lõpuks kindlasti olemas. Õpilasmalev on üheks võimalikuks variandiks noorele töökogemuse saamiseks. Tallinna õpilasmaleva juhataja Ott Väli ütles, et maleva potentsiaal on palju suurem, kui täna see pakkuda suudab. „Ainult 10% sihtgrupist saab maleva kaudu töökogemuse, see protsent võiks olla oluliselt kõrgem.“

Küsimus on, kas luua lisaks õpilasmalevale ka teisi võimalusi, näiteks muuta töökogemuse omandamine koolides süsteemselt korraldatuks ja kohustuslikuks. Töökogemuse all ei pea sealjuures mõistma ainult töölepinguga töötamist, olulised on ka õppetöö käigus läbiviidud projektid, õpilasfirmad ja praktikad, mis annavad noorele tööotsijale eelise. Arutelupaneelis osalenud EBS gümnaasiumi õpilane Rudolf-Gustav Hanni tõi näite Saksamaa kogemusest, kus ta vahetusõpilasena viibis. Nimelt on seal õppeprogrammis sees nädalane praktika mõnes ettevõttes – see on õppeprotsessi loomulik ja kohustuslik osa.

Üheskoos nõustuti, et esimesed tööharjumused peaksid lapsel tekkima aga kodus, nii nagu ka elementaarne suhtlemisoskus, tähelepanelikkus jne. Kooli ülesandeks on kõike seda toetada. Riiklik õppekava nimetab küll üldpädevused, mille õpilane peab põhikooli/gümnaasiumi lõpuks omandama, kuid hinnatakse lõpuks ikkagi ainealaseid teadmisi. Seetõttu ei pühendata aga piisavalt aega vajalikke oskuste arendamiseks ja väärtuste kujundamiseks. Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaeksperdi Kersti Kivirüüti sõnul võtavad muutused aega, kuid Eesti koolid on sinna poole teel.

Liis Paemurru, Statoil Eesti personalikonsultant tõdes, et nende olulisim sõnum haridusvaldkonna esindajatele on see, et tähtsaim, mida haridussüsteem peaks noorele andma, on sotsiaalsete oskuste pagas. Suhtlemine tööturul, ausus ja otsekohesus, kohusetundlikkus, enese eest seismine on olulised kompetentsid, mis aitavad tööjõuturul sisse elada ning edukalt edasi sammuda. Statoil on olnud aastaid 15-17aastastele noortele esmase töökogemuse pakkujaks. „Kui võtame tööle noore, siis tegelikult palkame ka tema pere ning sõbrad. Kui noor saab meie käest positiivse kogemuse, siis annab ta selle sõnumi edasi ka teistele ning hiljem, täisealisena, võib jälle tee meie juurde leida,” ütles Paemurru. 

Pedagoog ja koolitaja Pille Kriisa ütles, et noortega suhtlemisel on olulisim kontakti saavutamine ja suhte loomine. Suurt rolli räägib kehakeel, samuti hääletoon. Ei ole niivõrd oluline, mida öelda, vaid kuidas öelda. „Nii nagu täiskasvanud, vajavad ka noored peegeldust, tagasisidet, tunnustust. Ka töösuhte loomisel on tähtsaim see, et esmalt loodaks hea, usalduslik suhe, suudetakse selgelt ootusi selgitada, antaks tagasisidet ja alles siis selgitakse töö reegleid, piire.“

Pedagoog ja koolitaja Pille Kriisa rääkis, et noortega suhtlemisel on olulisim kontakti saavutamine ja suhte loomine.
 

Pildil vasakult paremale Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaekspert Kersti Kivirüüt, EBS gümnaasiumi õpilane Rudolf-Gustav Hanni ja Õpilasmalev SA juhataja Ott Väli

Vaata, mida arvavad töötamisest noored »

Seminari korraldasid Kaubanduskoda ja Innove. Seminari rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.

Madli Leikop kirjutab haridusportaalis www.koolielu.ee toimunud seminarist »