Milline on praegu majandushariduse seis koolides?

Olukord on läinud 20 aasta jooksul oluliselt paremaks. Praegu on õppekavaga kinnitatud, et kool peab gümnaasiumiõpilastele kindlustama võimaluse õppida majandust või ettevõtlust, kui noored seda soovivad.

See ei ole noortele kohustuslik, küll aga on koolil kohustus pakkuda 35 tundi majandusõpet. See tähendab, et nende noorte arv, kes soovivad majandust õppida, tõuseb pidevalt.

Tegemist on kahe võimalusega. Esimene on laiem majanduskursus, mis sisaldab nii mikroökonoomikat kui ka makroökonoomikat. Teine on kitsam ettevõtluskursus.

Junior Achievement Eestiga pakumegi õpikute ja koolitusega õpetajatele teoreetilist tuge ning korraldame majandusõpetajatele erinevaid laagreid ja suvekoole. Ettevõtlust pakume Eesti õpilasfirma vormis.

Valdav enamik koole õpib meie programmi järgi, aga on ka neid õpetajaid, kes õpetavad päris oma programmi järgi.

See on nüüd olukord gümnaasiumi tasandil. Põhikoolis on praegu olukord ettevõtlusõppes üsna kehv.

Peamised majandusteadmised saadakse ühiskonnaõpetajalt ühiskonnaõpetuse tunnis.

Ettevõtlusõppe osas, mis on kitsama tähendusega, on olukord natuke parem, sest koolid hakkavad üha enam kasutama minifirma programmi ettevõtluse õpetamiseks.

Minifirma on lihtsustatud vorm õpilasfirmast. Nad teevad küll samad asjad läbi, aga raamatupidamisele keskendutakse natuke vähem ja õpetaja roll on suurem kui õpilasfirma puhul.

Millal peaks hakkama õpetama elementaarseid teadmisi majandusest?

Mida varem, seda parem. Mingisugune majandusharidus peaks hakkama peale juba algklassidest. Siis ei oleks seda, et algklassi laps arvab, et raha tuleb seina seest – pistad kaardi sisse ja muudkui raha tuleb.

Oluline on, et lapsed hakkaksid kohe aru saama väga üldistest põhimõtetest nagu see, et tööd tuleb teha ja ka seda, et igaühel on teatud kohustused.

Algklassides võiks pigem siiski olla tegemist ettevõtliku vaimu kasvatamisega, kus antakse natukene majandus- ja ettevõtlusteadmisi. Selleks on tegelikult programmid täielikult olemas.

Minu meelest on näiteks suurepärane programm "Seitse sammu", mis tähendab seitset sammu ettevõtliku inimese kasvatamiseks.

Rohkem kasutavad seda algklassides üldõpetuse õpetajad, kes õpetavad erinevates tundides. Sellega seotakse majandusõpet natuke sisse nii matemaatikasse kui paralleelselt näiteks eesti keelde.

Mõnes koolis on ka eraldi tunnid, aga neid ei ole kuigi palju.

Mida vanemaks laps saab, seda rohkem peaks talle andma teadmist, kuigi hoiakute kujundamine on vist pigem protsess. Positiivset suhtumist ettevõtlusesse peaks kujundama kogu kooliaja vältel.

Praegu ongi nii, et põhikooli õppekavasse on ettevõtliku inimese kasvatamine sisse kirjutatud läbiva teemana, mis tähendab seda, et sellega peaksid tegelema kõik tunnid. Sellega ma olen nõus, kuid ma leian, et parem on see, kui on ka eraldi tunnid, kus antakse majandusest ja ettevõtlusest konkreetsemaid teadmisi ja jätkatakse hoiakute kujundamist.

Ei aita ainult ettevõtliku inimese kasvatamisest, vaid tuleb kujundada ka positiivset suhtumine ettevõtlusesse. Näidata tuleb seda perspektiivi, et pärast kõrgkooli lõpetamist on tal võimalus oma ettevõte avada, kui tal on selleks soov ja võimalus.

Alati ei ole vaja minna otsima paremat palka välismaale, võib vahetevahel mõelda ka, et Eestis ise pakub võimalusi.

Ettevõtlusõppe kohta tehtud uuringud Inglismaalt ja Rootsist näitavad, et kui noor on kooliajal teinud näiteks läbi õpilasfirma programmi, siis ta mitte ainult ei ole potentsiaalne ettevõtja, vaid tal on ka oma ametis töötajana tendents tõusta ametiredelil kõrgemale ja ta on oma töös õnnelikum.

Ma ei oska seda küll kuidagi teisiti mõtestada, kui ainult nii, et ta taipab paremini tööandja võimalusi ja ta on nõus rohkem ise andma, et enda ja teiste elu paremaks teha. Ettevõtlus- ja majanduselu põhiprintsiipide mõistmine aitab kaasa inimese karjäärile, mistahes töökohal.

Kas õpetajad peaksid olema ettevõtjad – sageli heidetakse ette, et õpetajad ei tea ise ettevõtlusest midagi?

Arengukohti on väga palju. Sellest räägitakse praegu laialt igal pool, et majandusõpetajate ettevalmistamine on lünklik.

Ta ei ole otseselt sees ühegi kõrgkooli programmides, vaid on võimalik võtta täiendkursusi, mis on tasulised ja tavaliselt õpetajatele ning koolidele on need liiga kallid maksta. Nii et süsteemset õpetajakoolitust ei ole.

Meie oleme Junior Achievement Eestis oleme koolitanud majandus- ja ettevõtlusõpetajaid. Oleme andnud neile aktiivõppemeetodid majanduse õpetamiseks ja pärast seda andnud meie esmase kursuse läbinud õpetajatele pidevat täiendõpet.

Sinna oleme kaasanud ülikoolide õppejõude, kõige rohkem EBSi, oleme kaasanud ka pangandusspetsialiste ja väga erinevate valdkondade professionaale.

Meie majandusõpetajad koolides ei ole nõrgad, aga see on inimeste topelttöö – nad on teiste erialade inimesed, kes on ise võtnud vaevaks end arendada. Sageli on mõned neist koolis õpetanud juba 20 aastat. Ma näen siin murekohta: süsteemne järelkasv on puudu, aga see on vist üleüldine koolide mure.

Järjest enam räägitakse, et tegelikult peaksid neid aineid õpetama ettevõtjad. Mul ei ole ka selle vastu midagi.

Kuigi ettevõtja põhiline probleem on see, et ta enda ettevõtet teab väga hästi, aga tal ei pruugi olla ilma laiema baasi ettevalmistuseta üldist maailmapilti. Kui õpilane tema käest küsib, kuidas asi on, siis ta ütleb, et nii on minu ettevõttes.

Mujal maailmas on ettevõtlusõpe lahendatud nii, et seda ainet annab koolis iga päev õpetaja, kes kasutab ärimentorit. Ärimentor käib kas korra nädalas või kord kuus tundides ja räägib reaalsest ettevõtlus- ja majanduselust.

Ma arvan, et see peaks olema kõige parem variant. Eestis on kaubandus- ja tööstuskoda võtnud selle asja tugevalt oma tiiva alla, et see olukord koolides paraneks.

Millised õpilasfirmad on läbi aegade kõige enam meelde jäänud?

Eks need viimased on ikka kõige rohkem hinges. Sel aastal oli väga tugev aasta.

Varasematest aastatest on väga-väga tugev olnud Neli Poega, kellest kujunes välja praegu valemikaustikutega tugevalt Eesti turule tulnud Realister.

Siis muidugi Karoli Hindriksit kui helkuritüdrukut tuntakse Eestis juba laiemalt. Tema kasvas samuti õpilasfirmast välja.

Aga on olnud väga toredaid tooteid. Näiteks õpilasfirma Rat, kes tuli väikesest Tsirguliinast ja sai Euroopas 2. koha. Nemad karvastasid arvutihiiri. See on selline lustlik ja tore toode, väga õpilasfirmale kohane.

Väga toredad olid ka sõbrakinda tüdrukud, kes tegutsesid Glove of Love'i nime all. Nad tegid käest kinni hoidmise kindaid, millel ühel kindal on kaks käeauku, milles sõbrad said koos käest kinni hoida.

Eelmisel aastal oli firma Kolm Põrsakest, mis paku teadusteatrit laste sünnipäevadel ning on välja kasvanud täiesti tegutsevaks 30 töötajaga firmaks. Poisid ja tüdruk lõpetavad praegu Hugo Treffneri gümnaasiumit.

Kas majanduskriisi eel ja selle ajal on midagi ka õpilasfirmade profiilis või toodetes muutunud?

Väga palju on juurde tulnud teenuseid. Kui alguses oli ainult seda sorti tooteid, mida lapsed ise tegid, siis nüüd on pakutakse üha rohkem teenuseid. See võibolla näitab programmi arenemist, kuid võibolla ka seda, et teenuse osutamiseks on sageli vaja vähem ressursse. Sel aastal täpselt niisamuti – esikolme hulgas on kaks firmat, mis pakuvad teenust.

Teine asi, mis torkab silma on taaskasutus. Ühelt poolt see ongi maailmavaade, aga see toob ka odavalt kätte ressursid. Majanduskriisi ajal on olnud kergem saada kätte neid vahendeid.

Tänavu ootab Eestit eest Euroopa parima õpilasfirma väljaselgitamine – mida see Eestile tähendab?

Ma väga loodan, et inimesed tulevad 24. juulil Viru Keskusesse õpilasfirmade laadale vaatama Euroopa parimaid õpilasfirmasid. See, et Eestile on antud võimalus Euroopa võistlust korraldada, näitab tunnustust siinsele ettevõtlusõppe arendamisele ja Junior Achievement Eestile.

Epp Vodja (Foto: Postimees/Scanpix)

ERR uudised
Toimetaja: Marju Himma