Viimseni väljas andekate eest

20. novembril selgusid Eesti riikliku teaduse populariseerimise auhinna võitjad. Tiiu Silla nimelise elutööpreemia pikaajalise teaduse ja tehnoloogia süstemaatilise populariseerimise eest sai Viire Sepp, andekaid lapsi toetavate tegevuste pikaajalise eestvedamise eest Eestis.

Ligi pool sajandit tegutsenud Tartu ülikooli teaduskooli eesotsas on juba 36 aastat olnud Viire Sepp, kes õpetab meie kooli ja ühiskonda enam märkama andekaid, kirjutab Sirje Pärismaa teduse populariseerimise veebileheküljel Miks.ee.

Teaduskoolil pole vaja olnud reklaami teha. Õpilaste puuduse üle ei saa kurta. Kui algaastatel keskenduti matemaatikas andekate õpilaste arendamisele, siis nüüd pakutakse süvakursusi ka sotsiaal- ja humanitaarvaldkonnas. Rõhk on siiski STEM* poolel, see on riigi huvi. Teaduskoolis saavad oma teadmishimu rahuldada õpilased, kes juba saanud teaduspisiku nakkuse: „Teaduse populariseerimise programme tuleb nüüd hästi jõuliselt, projektipõhist tegevust on palju,“ märgib Sepp, „kõrgkoolid võistlevad tulevaste tudengite pärast, ka erialade propageerimisel on teaduse populariseerimise maik küljes. Teaduse populariseerimise baasil võikski huvi tekkida õpilases. See on platvorm, kus tekivad küsimused. Teaduskool on aga koht, kus hakata ise vastuseid otsima nende teadmiste kaudu, mida meie pakume. Püramiidi tipu poole liikudes jõuame üle-eestiliste olümpiaadideni ja edasine väljund on juba rahvusvahelisele tasemele. Oleme siiani olnud tulevaste kraadiõppurite taimelava. Teaduskooli on vaja, et meil oleks üks institutsioon Eesti haridussüsteemis, mis akadeemiliselt võimekamaid koondab.“

Teaduskool on võtnud oma missiooniks anda ka õpetajaile andekuse olemusest teadmisi, sest nende hariduslikus pagasis see teema enamasti puudub. Õpetajad teavad nüüd, et andekus on hariduslik erivajadus. Ka PGSi on see sisse kirjutatud, aga ülikoolis pole vastav kursus kohustuslik ja ülevaate saamine sõltub sellest, kas kursus mahub üliõpilase tunniplaani.

Teaduskool on väga jõuliselt alustanud ka lapsevanemate nõustamist ja koolitamist. „Andekate laste vanemad vajavad tuge,“ ütleb Sepp. „Nad saavad omavahel suheldes teada, et ka teistes kodudes on selliseid lapsi. Väga kõrge intellektiga inimestel võib olla probleeme tavaellu sulandumisega. Neil on jooni, mida seotakse pigem aktiivsus- ja tähelepanuhäirega või autismiga. On andekaid noori, kes ongi hüperaktiivsed ja neil on seega topelt hariduslik erivajadus.“ Sageli tekivad need ilmingud, sest keskkond ei ole sobiv ja noorel on igav. Tema aju vajab pidevalt toitu.

Pooled andekad märkamata

„Teaduskool on olnud hea katus paljude heade asjade jaoks,“ muheleb Viire Sepp. „Arvan, et minu sõna on eesti haridusmaastikul üht-teist liigutanud.“ Ta ongi väsimatult otsinud teid, kuidas andekusest laiemat üldsust teavitada. Näiteks korraldati Sotsiaalfondi projekti raames andekuse teemapäevi erinevates maakondades: „Oleme erinevate vajadustega, vaimne võimekus pole ühtlane,“ sõnab Sepp. „Vaimselt võimekamal seltskonnal on spetsiifilised vajadused. Kui me neid ei rahulda, tekitame probleeme. Pole õigustatud, kui me süüdistame last käitumisprobleemides või vanemat selles, et ta ei kasvata oma last. See on tagajärg, kui keskkond pole olnud arengut toetav.“

Eestis pole tehtud vastavaid uuringuid, kuid muu maailma andmeil jäävad pooled andekad lapsed tähelepanuta. Andekus avaldub ju väga erinevalt. Näiteks valdab mõni laps väga hästi oma keha ja teeb keerulisi trikke. Sõber teab, aga kool ei pruugi teada. Last materdatakse koolis, teadmata, et ta huvid on teised. „Üks mu sõnumeid ongi olnud, et võiks olla rohkem integreeritud formaal- ja huviharidus,“ rõhutab Sepp. „Praegune õppekava annab võimalusi, et saaksime teha õpilasele individuaalse õppekava. Peame lähenema mõistlikult, et ei sunni õpilast võtma valikkursust, mida kool suudab pakkuda, vaid seda, mis talle huvi pakub. Terase lapse õppekavasse võiks panna hoopis teaduskooli kursuse. Või muusikakoolis käiv laps võiks muusikatunni ajal hoopis raamatukogus keemiaülesandeid teha. Aga koolis töötav õpetaja tahab oma tunnikoormust saada, inimlikult on see mõistetav. Katsume kesktee leida. Võiks tunnis diferentseerida õppetööd. Paremas olukorras on need koolid, kus on mitu paralleeli.“

Suurem töö on koolil teha lapsevanemate suunal. Tasemegruppidesse lapsi jagades peab vanem teadma, et võimalik on liikuda ühest grupist teise. Mõnikord on vaja pikemalt peatuda mõne teema juures, et sisuliselt aru saada. Kiired võiksid teha keerulisemaid ülesandeid, et teised saaksid samal ajal omandada aeglasemalt ja stressivabalt ainet.

Vaja abiõpetajaid

„Tähtis on, et eesmärk pühitseb abinõu. Kui meie eesmärgiks on kõigi laste arendamise maksimaalne toetamine, siis ongi igaühel erinev tee,“ mõtiskleb Sepp. Praeguses koolivõrgu korrastamise olukorras, kus õpetajaid on üle, võiks riik mõelda abiõpetajate palkamisele. Laste stardipositsioon on väga erinev ja nad õpivad laisklemise väga kiiresti selgeks, kui neil hakkab igav. Osad on lugenud entsüklopeediaid, kui teised alles veerivad! Abiõpetajaid oleks väga vaja, et oleks aega õppida nii veerimise õppijail kui kiirematel. „Võidaksime päris palju andekaid, kes viiendaks klassiks on tüdinenud nii palju, et vihkavad kooli,“ tõdeb Sepp. Oluline on seejuures loovuse esiletõstmine. See on andekuse üks komponent.

Viire Sepp on kaua olnud ühe ja sama kooli juht, kogu aeg on töö olnud huvitav ja ta on arenenud koos asutusega. Andekuse teemani jõudiski ta just tänu teaduskoolile, sest tekkis seesmine vajadus aru saada, kes need lapsed on, kellega nad tegelevad. Sepp läks esmalt psühholoogiat õppima. Suurima tõuke andis aga pääs andekate maailmaliikumisse. Alates 2002. aastast on ta European Council for High Ability Eesti korrespondent ning aastast 2005 World Council for Gifted and Talented Children Eesti esindaja. „Kõige esimene andekuse teemaline konverents oli valgustuslik, nägin näost näkku teadlasi, kelle artikleid olin lugenud,“ õhkab Sepp. Tekkis ka võimalus minna Hollandisse doktoritööd tegema individuaalprogrammi alusel.

Miks meie ühiskond ei taha tunnustada andekaid?

„Üheks põhjuseks on meie seesmine väiklus ja kadedus,“ arutleb Sepp. „Mingil tasemel saabki ju see andekas Juku või Mari hakkama, aga ta ei arene, vaid kängub. Kärsituid ja kooli peale vihaseid me tõrjume. Kui ta Ameerika internetipanka häkib, alles siis pannakse tähele.“
Sepp on üritanud kivi sisse auku uuristada – see muudkui süveneb ja süveneb. Ta on saanud oma huvi realiseerida, andekuse temaatika on sobitunud tööga. Huvisid on veelgi. Viire Sepa suur kirg on muusika. Pensionipõlves plaanib ta näiteringi minna: „Meie Tõrva kooli matemaatikaõpetaja oli pedagoogiliselt meisterlik, terve klass oli vaimustuses. Mina läksin edasi Nõo reaalgümnaasiumi. Olen olnud riskialdis ega ole löönud põnnama. Meie kool võiks rohkem sisendada noortesse julgust võtta riskida ja eksida. Ja võtta eksimusi kui võimalust õppida. See kehtib ka õpetajate kohta!“

SIRJE PÄRISMAA

Loe tervet artiklit Miks.ee leheküljelt

Eesti teaduse populariseerimise auhinna võitjad 2014

STEM* – Science, Technology, Engineering, Mathematics (teadus, tehnoloogia, inseneeria, matemaatika)

Viire Sepp 20. novembril 2014. a Tiiu Silla nimelist teaduse populariseerimise elutööpreemiat vastu võtmas. Auhindu andsid üle haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski ja Eesti Teadusagentuuri juhatuse liige Krista Aru.

Foto: Terje Lepp

Seotud uudised

Tere tulemast, Eesti Teadusagentuur SA!

9. november 2012

Eesti Teadusagentuur korraldab koostöös mitmete heade partneritega iga-aastaselt noorte leiutajate konkursse, õpilaste ja üliõpilaste teadustööde ning kasvatusteaduslike tööde riiklikke konkursse ning annab välja teaduse populariseerimise auhinda. Õpilaste Teadusliku…